pühapäev, 10. aprill 2011

VII etapp - monteerimine ja projekti lõpp

Monteerimise etapp oli meie multifilmi kõige viimane etapp ning selles osas oli rühmaõpetaja abi Kairit meile väga suurekst toeks ja abiks, sest tema on seda video kokku panemise värki enne ka teinud.
Meie joonistatud ja pildistatud tegelased said üheks jooksvaks multifilmiks kokku Movie Maker programmi abil ning õpetaja Merle demonstreeris ka meile, kuidas see kaadrite tõstmine ja paigutamine siis käib. Päris keeruline värk.
Koos vaatasime ära ka oma loodud multifilmi ja me olime ikka päris elevil ja õnnelikud. Elevil just seepärast, et see on meie oma multifilm, mille ise tegime ja õnnelikud, et multifilm ikkagi valmis sai ja me asja pooleli ei jätnud.
Õpetaja Merle küsis meie käest ka mõned küsimused, sest Elynal oli vaja kaardistada meie nüüdsed arusaamad (peale projekti lõppu) multifilmidest.
Kui me enne olime segaduses, kuidas need tegelased ikkagi elavad ja kas äkki ikkagi inimesed on kõigi tegelaste sees, siis nüüd teadsime, et joonistatud tegelaste sisse ei saa mitte ükski inimene minna ja ainult teatris või mujal, kus on kostüümid, vot nende sisse võivad inimesed pugeda.
See meedia loomise projekt õpetas meile ka seda, et tegelikult saab igast jutust teha multifilmi, vaja läheb tegelasi ja juttu. Ning ka seda, et joonistatud tegelased saavad teha kõike seda, mida meie ise välja mõtleme ja just seepärast ei olegi tegelaste sees inimesi vaid meie mõtted ja soovid.

Arvutasime ka kokku, et kogu projekt kestis meil 2010 septembrist - 2011 aprillini ning multifilmi pikkuseks tuli 8 minutit ja 33 sekundit. Meie arvame, et edaspidi võiksid meil olla lausa multifilmi nädalad või filmi kuud,  kus me siis pidevalt räägime ja arutleme ja teeme kõike meediaga seonduvat. Siis me näeme kohe tulemust ja meil tekivad seosed ja teema kinnistub paremini. 8 kuuga võib mõni asi juba meelest ära minna või üldse sassi.
Kasvatajate arvates tuleks kaasata meediakasvatuse protsessi ka meie vanemaid, et neil kõigil tekiks selgem arusaam, mis meie jaoks on jäänud segaseks ning mis valdkonda oleks vaja seletada.
Aga kogu projektis saate lugeda Elyna magistritööd, mis on peale kaitsmist kättesaadav siit.

neljapäev, 17. veebruar 2011

VI etapp - häälte peale lugemine

Selles etapis andsime oma multifilmi tegelastele hääled. Enne kui nö päris salvestamiseks läks, tegime ühe testimise päeva, kus proovisime kõik mikrofoni rääkimist ning kuulasime, kuidas meie hääled kõlasid. See oli väga kasulik päev, sest siis saime selgeks, kes millise tegelase häält peale lugema sobiks.
Häälte salvestamiseks kasutasime eraldi USB mikrofoni ning vabavaralist helitöötlusprogrammi Audacity. Elyna tegi õpetajale ka eraldi manuaali, kuidas seda programmi kasutada, kuid selgus, et programm on tegelikult väga lihtne ja õpetajal ei olnud suuri probleeme, selle käsitlemisega.

Testimise päeva käigus saime aru, et hääli peame lugema hoopis vaikses magamistoas, sest rühmaruum kajas liiga palju. Seetõttu kirjutasime magamistoa uksele ka sildi, et meil toimub salvestamine ja palume vaikust, sest testimise päeval juhtus ikka nii, et keegi astus rühmaruumi sisse ja segas meie tegevust. Seetõttu soovitame alati enne korraldada testimise päev.

Päris salvestamine toimus üks päev, kuid õpetaja sõnul tuleks arvestada kuni kolme päevaga. Testimise päev + salvestamine + kordussalvestamine.
Salvestamise päeva ristisime "naeruteraapia päevaks", sest sel päeval saime ikka väga palju naerda. Meie väga meeldis oma hääli arvutist kuulata ning eriti huvitas meid see, kuidas meie hääled arvutisse said. Nimelt võimaldas arvutiprogramm meil näha, kuidas hääl tekib ja kippusime seda isegi rohkem vaatama, kui jälgima, kus on mikrofon ja et see meile ette ei jääks. Mõni lugeja kippus oma nina või suud liiga mikrofoni ligidale ajama ja siis tuli jälle hääl uuesti salvestada. Selliseid apse nagu telesaatejuhtidel juhtub, et tekst läheb meelest ära, juhtus meilgi. Kuna me veel soravalt lugeda ei oska, ütles õpetaja meile repliigid ette ja meie lugesime need mikrofoni.

Õpetaja tõi selle etapi plussiks seoste loomise, sest meil tuli välja mõelda erinevaid helisid, mida taustaks teha. Linnulaul, laste naer, autode mürin jne. Meie olime väga leidlikud ja avastasime, et ega tuule puhumise ja lehe sahina tekitamiseks ei pea olema nö päris heli. Saame neid helisid ju ise tekitada nt pudelite, paberite või viledega. Nii me käisime isegi peale salvestamise päeva veel rühmas ringi ja leidisime võimalusi, kuidas oleks saanud veel mõnda heli käepäraste vahenditega tekitada.

Häälte peale lugemise etapp oli kogu multifilmi tegemise juures eriti mõnus ja lahe tegevus. Siiski soovitame olla ettevaatlik ja tegevusi ette planeerida, sest kui kasutusel on tehnika ei tohi unustada lisaaega, mis sättimiseks ja testimiseks alati kulub.

esmaspäev, 3. jaanuar 2011

V etapp - multifilmi digitaliseerimine

Kui meie kõik tegelased olid valmis joonistatud ja välja lõigatud, tuli neid pildistama hakata. Selleks valisime hea suure tööpinna, kuhu kinnitasime (selle seina nätsuga) tegelased ning sättisime paika digikaamera ja kolmjala.  Töö käigus selgus, et oleksime pidanud kolmjala maalriteibiga ikkagi laua külge kinnitama, sest keegi läks ikka kogemata tehnikale pihta ja meie võtteplats nihkus paigast.
Tegelaste pildistamine võttis aega kolm päeva ning selle aja jooksul sai meile selgeks, et valgus on äärmiselt oluline. Õpetaja tajus seda kõige rohkem, sest ta püüdis kõigil kolmel päeval, pildistamise sättida just ühele ja samale ajale, et päevavalgus ei erineks.

Õpetaja sõnul oli pildistamise juures kõige suuremaks väljakutseks, meie arv. Meid on rühmas 22 last ja et me ikka kõik pildistada saaks ja tegelasi liigutada, tuli õpetajal ikka väga palju planeerida ja ette näha. Lisaks kippusime me ka liialt palju "sahmima" ja seetõttu kannatas jälle võtteplats. Aga meie "sahmimine" oli tingitud sellest, et tegelikult jäi meile ruumist puudu ja meie valitud tööpind pisut väikseks. Meil on küll suur rühmaruum, aga pildsitamise tõttu ei sobi iga vaba nurk või pind, mis rühmas olemas on.
Kuna me rühmaruumi väga valida ei saanud ja mööbeldama me ka ei hakanud, siis oli meil konkreetne töökorraldus. Pildistamise ajal jagunesime nö rühmadesse ning rühmaliikmed vahetusid. Nii saime kõik pildistamisest osa võtta. Selgus, et meile meeldib ikkagi tegelasi rohkem liigutada kui kaameral pildistamise nuppu vajutada.

Meie pildistamise etapi kõige suurem minus oli see, et me ei näinud kohe tulemust ehk siis seda, mida olime pildistanud. See muutis meid pisut rahutuks ja tekkis ka arusaamatus, miks me pildistame ja miks just nii. Miks on tegelasi vaja liigutada ning tihti kippusime üldse erinevalt aru saama, mida sõna "liiguta"  tähendab. Tegelaste pildistamise puhul tuli tegelast ainult mõni sentimeeter liigutada, vahest kippusime tegelasi liialt palju liigutama, aga selleks me ju seda multifilmi ise teemegi, et aru saada, miks just nii ja mitte naa.
Aga see, mis puudutab kohe tulemuse nägemist on tõesti väga oluline. Kahjuks ei võimaldanud meie tehnika (puudus vajalik juhe) kohe digikaamera pilti arvutist näha ning seetõttu pidime kogu pildistamise korraga ära tegema ning alles hiljem tulemust vaatama.
Õpetja sõnul oli sellel siiski õpetlik külg ka, sest me oleme väga uudishimulikud ja kannatamatud ning selline töökorraldus õpetas meile pisut rohkem kannatlikust.

Kokkuvõtvalt läks meil pildistamine tegelikult hästi. Saime kolme päevaga kõik tegelased pildistatud ning nägime ka juba digikaamerast kuidas pildid nagu multifilm "liikuma" hakkasid. Siiski soovitame alati, enne tehnika kasutamist seda testida, sest siis on võimalus midagi ümber mõelda või planeerida. Õpetaja soovituseks on see, et tehnikat ei ole vaja karta ja lapsi tuleb usaldada. Saime väga hästi tehnika käsitlemisega hakkama.