IV etapp - tegelaste joonistamine

Selles etapis joonistasime oma multifilmile tegelasi. Selgus, et see joonistamine on ikka üsna pikk protsess ja vahest kipub tüdimus peale tulema. Õnneks tegi õpetaja Merle selle joonistamise kõigi jaoks meeldivaks ja lõbusaks. Nagu ka kõnemeeste ja kuulajatega on meie seas ka kunstnikke ja vähem kunstihuvilisi, kuid kõik me joonistasime sellegipoolest nii hästi kui oskasime ja nii palju kui tahtsime.
Meeles tuli pidada seda, et kõik tegelased tuleb ka välja lõigata ning liikuma panna. Seega tuli meil vahest joonistada tegelastest mitu varianti. Õpetaja Merle lähtus joonistamisel põhimõttest, et me ei joonista sellepärast, et joonistada, vaid et me joonistades õpiksime. Seetõttu püüdsime üsna elulähedaselt oma tegelased ja tasutad paberile saada. Loodust püüdsime joonistada õigetes värvides ja proportsioonides. Ka arvestas õpetaja sellega, kuidas integreerida muid tegevusi joonistamise protsessi.

Vahenditena kasutasime enamjaolt pliiatseid, sest vildikatega juhtus see halb lugu, et need olid ära kuivanud. Kui meil tegelased valmis said, siis selgus, et hea oli, et me neid vildikaid ei kasutanud, sest nendega on oluliselt keerulisem värvida ja neid vahendeid kasutamegi vahest liiga palju. Huvitav ja põnev oli kasutada hoopis pliiatseid, pastelle ja vesivärve. Ka proovisime rebimistehnikat ning avastasime, et kõiki tegelasi ja elemente ei olegi vaja joonistada. Mõningaid objekte ja elemente saab hoopis auguraua ja krepp-paberiga luua.

Õpetaja märkas, et me ei taha eriti värve vahetada. Poisid kippusid kõike siniseks tegema ja tüdrukud jälle roosa värviga liialdama. Joonistamise protsess oli meile kõigile (ka õpetajale ja Elynale) väga arendav ja õpetlik.
Õpetaja Merle sõnul oli joonistamise etapis kõige keerulisem leida õige rütm. Meil endil seepärast väga muret polnud, sest vahepealsed tegevused (nt isadepäev) andsid joonistamisest puhkust ja vaheldust. Õpetaja Merle tundis, et tal endal oleks vaja paremat rütmi, mis aitaks meie multifilmi projekti kordineerida. Siinkohal leidsid Elyna ja õpetaja Merle, et plaani või skeemi olemasolu aitab projekti paremini juhtida ning maandada ja vältida üllatusi ja probleeme.

Õpetaja ja Elyna arvates oli õige lasta meil kõigil joonistada ja katsetada, sest nii tuli palju huvitavaid avastusi ja üllatusi. Mõni mittekunstihuviline oli väga hea rebimistehnikas ning õhtustel aegadel, kui kojumineku aega oodati, siis tekkisid entusiastlikud kunstnikud, kes tegelastele talviseid aksessuaare joonistasid.

III etapp - multifilmi maailma sisenemine

Kuna lubasime Elynat tema magistritöös abistada, siis tuli dokumenteerida ka meie mõtted ja arusaamad multifilmist kui sellisest üldse. Õpetaja Merle abiga sai meile tutvustatud täpsemalt multifilmi nüansse. Selleks kogunesime kõik kokku ja vaatasime koos õpetajaga erinevaid multifilmi tegemise õpetusi. Väga meeldis meile "Lepatriinude Jõulud" tegemise film. See oli üsna lihtne ja arusaadav. Segaseks ja pisut keeruliseks jäi "Leiutajateküla Lotte" multifilmi tegemine, sest see ei olnud lastele suunatud õppefilm vaid rohkem täiskasvanutele. Õpetaja Merle pidi meile palju teemasid lahti seletama ja meiega koos uuesti läbi arutama. Elyna ja õpetaja Merle jõudsid järeldusele, et tegelikult ei olegi head õppefilmi, milles meie vanused lapsed aru saaksid. Aga tegelikult võiks ju olla.
Kuna õppefilmidele tuli palju juurde rääkida ja seletada, siis õpetaja ei jõudnudki meile multifilmide erinevaid liike tutvustada. Selleks mõtlesid Elyna ja õpetaja Merle välja vahva nipi - vihmastel päevadel vaatama eriliigilisi multifilme ja räägime nendest rohkem ja põhjalikult.

Õpetaja Merle arvates on vestlusring väga mugav viis, kuidas multifilmi teemat meile tutvustada ning meiega sel teemal ka arutleda. Siis on meie tähelepanu suunatud vestlusele ja oleme aktiivsed osalejad. Siiski on meie seas nii kõnemehi kui ka vaikijaid. On alati neid, kes igal teemal on valmis arutlema ja neid kes jäävad pigema kuulajateks. Õpetaja Merle oli meie üle tegelikult uhke, et tulime teemaga edukalt kaasa ja andsime Elynale ja ka õpetajale palju uut infot.
Õpetaja ise arvab, et väga oluline on ajastus. Täpsemalt siis aeg, millal meiega ühiselt olulisi multifilmi teemasid arutada. Hommikuti oleme värsked ja puhanud, kuid pisut hajevil ja liialt emotsionaalsed, sest uus päev on alanud ja kõik sõbrad on teretamata. Lõuna ajal oleme end juba liigsest energiast vabastanud ja tähelepanu üsna  terav, kuid siis kipuvad meil kõhud tühjaks minema ja uni peale tulema. Õpetaja sõnul ei olegi sellist ideaalset aega, millal meiega on kõige parem ja tulemuslikum vestelda. Meie soovituseks on meid jälgida, sest siis saab kõige paremini selgeks, kas oleme hommikul valmis vestlema või pigem lõunal või hoopis muul ajal.

Meile väga meeldib, kui õpetaja Merle oma jutule lisaks kasutab erinevaid materjale ja vahendeid. Väga põnev on projektori ja arvuti vahendusel õppida ja avastada. Siinkohal avastas õpetaja, et tehnikat kasutades tuleb alati arvestada lisaaega. Just seepärast, et meie oleme alati põnevil, küsime ja uurime, katsume ja vaatame, mis tehnilise vidinaga tegemist on. Ning ka veel seepärast et tehnika kipub just alati siis kui on vaja, mitte töötama. Õpetaja Merle soovitus on alati  kõik  tehnika varem valmis panna - enne kui meie oleme end ilusti ringi isutma sättinud. Vastasel juhul hajub meie tähelepanu ja keskendusmisvõime ja koos vestlemisest ei tule midagi välja.

Õpetaja Merle tundis, et kõige lihtam on multifilmi teemat meile mõne plaani, kava või skeemi järgi tutvustada. Tähtis on seee, et me saaksime aru, millest jutt käib ning et olulised teemad saaks räägitud ja üle vaadatud. Meie õpetaja tegi endale nimekirja, mille järgi ta juhindus.

II etapp - meie teadmiste kaardistamine

Kuna meie multifilm valmib Elyna magistritöö raames, siis peame teda ka teaduslikust aspektis aitama. Selleks, mõtles Elyna välja "Hea halguse" mudelist lähtuvalt mõned küsimused, mille abil tahtis ta teada, mida me multifilmidest üldse teame ja teada saada tahame.
Kogu mutlifilmi projekt on jagatud mitmeks etappiks ning üheks esimeseks etapiks oli meie intervjueerimine.
Selleks leppisime kokku 8nda oktoobri hommiku, kus õpetaja Merle meie käest küsimusi hommikuringis küsis ja õpetaja Kairit oli väga tubli operaator ning võttis selle kõik filmile. Elyna ise rühma ei tulnud ning üldse püüab ta meid võimalikult vähe "segada" ja suhtleb meiega läbi õpetajate. Nii tulevad uurimistulemused ja järeldused kõige loomulikumad ja vahetumad. Aga talle väga meie salvestused meeldivad ja väga-väga tahaks ta meiega rühmas koos seda multifilmi teha.

Mida õpetaja Merle meilt siis täpselt küsis?
Elyna mõtles välja kolm peamist küsimust, mida õpetaja meie jaoks natukene kohendas.
1) Mis on multifilm?
2) Milliseid multifilme me teame ja mis meile meeldivad?
3) Kas me teame, kuidas multifilme tehakse?
4) Mida uut me tahaksime multifilmide kohta teada saada?

Miks me kõik oma tegevused filmime? Tegelikult seda ei peagi tegema, aga me lubasime Elynat tema magistritööga aidata ja nii on tal lihtsam meie mõtteid ja ideid korduvalt kuulata ning analüüsida. Meie vanemate käest küsis ta ka luba ja nad olid nõus. Lisaks tahab Elyna multfilmi tegemise protsessist teha lühikese õppefilmi ja me isegi tahaks ennast pärast vaadata, kuidas me seda kõike tegime. Sest see on päris pikk protsess ja kevadel me ei mäletagi äkki, mida me talvel täpselt tegime.

I etapp - meie vanemate informeerimine

Enneveel, kui meiega multifilmi projekti tegema hakati, rääkis õpetaja Merele lastevanemate koosolekul meie vanematega, et ka nemad teaksid, millega me lasteaias tegeleme ja kuidas saaksid nad meie arengule kaasa aidata. Lisaks küsis Elyna meie vanematelt kirjaliku loa, meid filmida ja pildistada, sest oma magistritöö lisaväärtusena tahab ta teha ka lühifilmi sellest, kuidas meil kogu see multifilmi loomine läks. Rühmaõpetaja Merle sõnul on lastevanemate koosolek väga hea viis ja koht, kus vanematele multifilmi tegemise projekti tutvustada. Enamasti on ikkagi kõik vanemad koosolekul kohal, saavad õpetajalt ülevaatliku info ning on võimalus kohe küsimusi esitada.

Kust ja kuidas alustada?

Selleks, et multifilmi teha on vaja ideed! Ehk lugu, millest multifilm räägib.
Meie ideeks ehk looks on Laagri lasteia legend. Legend sellest, kuidas lasteaed tekkis. (Legendi on välja mõelnud ja kirja pannud õpetaja Sirje Salumets -suur aitähh talle selle eest :).
Legend sai valitud seepärast, et lasteaial on olemas oma laul ja näidend ning oma multifilm on veel midagi palju lahedamat ja täitsa oma asi. Asi, mille meie, lapsed ise teeme. Sellel on suur väärtus ja tähendus meie kõigi jaoks (meile lastele, meie õpetajatele, meie õpetajaabidele ja loomulikult meie vanematele). Lisaks legendi elustamine tegelaste näol on see maru põnev ettevõtmine ju kõigile.

Kui idee olemas, siis tuleb kaardistada tegevused. Kuna meil on tegemist legendiga, mis kirjutatud jutustavas vormis, siis õpetaja Merle kirjutas seda natukene ümber. Et me saaksime oma joonistatud tegelastele hääled anda.
Jah. Meie ise joonistame omale tegelased ja kohad kus nad elavad ja tegutsevad. Selleks pidi õpetaja välja mõtlema töövahendid. Milliste vahenditega me joonistame (kas pliitatsitega, vesivärvidega jne). See, millised joonistatud tegelased multifilmi pääsevad tuli meil oma joonistuste seast ise välja valida. Otsustasime, et me kõik joonistame ja keegi ei jää ilma uhkest kunstniku ametist.

Kui tegelased ja taustad valmis, siis tuleb mängu tehnika. Meie kasutasime loomulikult oma rühma arvutit ning kui meil seda poleks olnud, siis juhataja assistent Eli oleks kindlasti meile oma isiklikku sülearvutit laenanud :)
Õpetajad lähtusid tegevuste planeerimisel just sellest, mis meil rühmas ja lasteaias olemas on. Meil on rühmaarvuti, projektor, et saaksime kõike koos ja suurelt vaadata, videokaamera (Kairiti oma), diktofon (lasteaia oma) ning joonistamiseks vajalikud vahendid olid meil ka juba olemas. Seega. Midagi me ei laenanud, ega ostnud. Kõik oli tegelikult juba varem olemas. Ainult multifilmi veel ei olnud.

Mis teoksil?

Meedial on laste elus suur roll ning selle mõistmise oskus vajab õpetamist ja suunamist. Enne lugema ja kirjutama õppimist on lastel juba selge hiire kasutamine ning internetis mängimiseks teada ka vajalikud klahvikombinatsioonid klaviatuuril.
Mõistmatut informatsiooni on nende jaoks palju ning lastevanemate toel algab meediakirjaoskuse õpetamine ja välja kujundamine juba lasteaias.

Seetõttu otsustas Laagri lasteaia V rühma õpetaja Merle Urblepp teha meiega ise multifilmi.
Multifilmi tegemise eesmärk on meie meediapädevust läbi multifilmi loomise suurendada. Selles projektis aitab Merlet ka Kairit Koppel (rühmaõpetaja abi). Kõik tegevused ja ülesanded, mida ühe multifilmi tegemiseks vaja on teeme me ise ning õpetajad loomulikult aitavad ja juhendavad meid.

Samal ajal kirjutab sellest projektist oma magistritöö Elyna Nevski (Tallinna Ülikooli multimeediumi ja õpisüsteemide tudeng), keda juhendavad Kristi Vinter ja Kaido Kikkas.

Õpetajate eesmärk on arendada meis meediakirjaoskust ning läbi selle projekti saada andmekandjale lasteaia loomise legend vahva multika näol.
Magistritöö eesmärgiks on protsessi kaardistamine ning kokku panna juhend, mis abistaks teisi rühmaõpetajaid multifilmi tegemisel oma rühma lastega. Ning protsessi käigus läbi õpetajate
eneseanalüüsi leida paremaid lahendusi ja meetodeid.